Eesti Vabariigi
iseseisvuse taastamise eellugu

1985

NLKP KK peasekretäriks Mihhail Gorbatšov, kelle algatatud perestroika tõi kaasa põhjalikud ümberkorraldused kogu Nõukogude Liidus, sealhulgas varasemalt mahasalatud ühiskondlike kitsaskohtade avalikustamise.

1987

Mais toimus Eestis nn fosforiidisõda. Tunnetades ühtekuuluvuse jõudu, protestis rahvas fosforiidikaevanduste rajamise vastu, ajendiks nende laastav mõju keskkonnale ning kontrollimatu võõrtööjõu sissevool. Kaevanduste rajamine peatati.

​

23. augustil toimus Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) eestvedamisel Tallinnas Hirvepargis poliitiline meeleavaldus, kus räägiti MRPst, selle salajastest lisaprotokollidest ning nende mõjust Balti riikidele ja rahvastele. Seda miitingut võib pidada ühiskonna politiseerumise alguseks. Sügisel loodi massiorganisatsioonina Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS). 

1988

Jaanuaris loodi Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei  (ERSP), kes organiseeris koos EMSiga veebruaris Tartu rahu ja vabariigi aastapäeva tähistamise. Tänu nendele sündmustele hakkasid inimesed teadvustama Eesti jaoks olulisi ajaloolisi tähtpäevi. 

Aprillis toimus loominguliste liitude ühispleenum, kus pöörati suurt tähelepanu rahvuskultuuri olukorrale. Loomeinimesed kaasati ühiskonna uuenemisprotsessi, kui esitati nõudmisi keskvõimule ning avaldati rahulolematust Eesti NSV juhtkonna tegevusega.

​

13. aprillil kutsus Edgar Savisaar telesaates „Mõtleme veel…“ inimesi üles moodustama Eestis Rahvarinde perestroika toetuseks. Rahvarindest kujunes kiiresti Eesti kõige massilisem rahvaliikumine. 

​

Aprilli keskel Tartus toimunud muinsuskaitsepäevadel toodi esmakordselt avalikkuse ette sinine, must ja valge eraldi laidudena. Sinimustvalged lipud lehvisid esimest korda rahvakogunemistel Tallinna lauluväljakul juunis, mil vanalinnapäevade ajal toimusid spontaansed öölaulupeod. 17. juunil tervitas rahvas Karl Vaino asemel EKP KK I sekretäriks saanud Vaino Väljast ning kogunes NLKP XIX kongressi Eestist valitud delegaate Moskvasse saatma. Lauldi Alo Mattiiseni laule tsüklist „Viis isamaalist laulu".

​

Rahvuslik tõusulaine jõudis haripunktini septembris Tallinna lauluväljakul, kus Rahvarinne korraldas suurürituse „Eestimaa laul“. Kõrvuti ühiskonna demokratiseerimisele suunatud loosungitega kõlas seal ka üleskutse omariikluse taastamiseks. Heinz Valk lõpetas oma kõne ajaloolise hõikega: „Ükskord me võidame niikuinii!“

​

Samal ajal aktiviseerusid ka impeeriumimeelsed jõud, keda esindasid Eesti NSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine (Interliikumine, IL) ning Töökollektiivide Ühendnõukogu (TKÜN). Nende organisatsioonide toetajaskond pidas Eestit Nõukogude Liidu lahutamatuks osaks ning kritiseeris teravalt koostatavat keele- ning kodakondsusseadust.

​

Sügiseks oli Eestis välja kujunenud kolm meelsusgruppi:
1) omariikluse taastamise pooldajad (ERSP, EMS jt),
2) impeeriumimeelsed (IL, TKÜN),
3) grupp, kes pooldas liidulepingut Nõukogude Liiduga (RR, rahvuskommunistid EKPs).
 
16. novembril võttis Eesti NSV ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, mis sätestas Eesti NSV seaduste ülimuslikkuse üleliiduliste seaduste ning määruste suhtes. NSV Liidu keskvõimu ja liiduvabariigi suhete aluseks pidi saama liiduleping. Sellega oli esmakordselt Nõukogude võimu tingimustes avalikult ja ametlikult tõstatatud Eesti riiklise küsimus (kuigi piiratud kujul). 16. novembrist alates sai Eesti riiklusest rahvusvahelise poliitika kõneteema.
 

1989

Erimeelsused süvenesid: rahvuslik meelestatus laienes, EKP võimupositsioon nõrgenes konkurentsis RRga ning samas impeeriumimeelsed jõud aktiviseerusid.

Jaanuaris võeti vastu keeleseadus, millega eesti keel sai riigikeele staatuse. 24. veebruar kuulutati iseseisvuspäevaks – Pika Hermanni torni heisati esmakordselt sinimustvalge.

Alustati Eesti Vabariigi kodanike registreerimist kodanike komiteede initsiatiivil. Kodanikud valisid 1990. aasta veebruaris endale esindusorgani – Eesti Kongressi. Selle tegevorganiks valiti 78-liikmeline Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam.

​

23. augustil, MRP 50. aastapäeval, toimus enneolematus mahus massidemonstratsioon. Kolme Balti riigi rahvarinnete eesvedamisel korraldati Tallinnast Vilniuseni inimkett, millest võttis osa umbes 2 miljonit inimest, kes nõudsid riiklikku vabadust.

Aasta lõpus tunnistas NSVLi Rahvasaadikute Kongress lõpuks MRP salaprotokollide olemasolu ja kuulutas need õigustühiseks. Tänu sellele said võimalikuks järgmised sammud teel vabaduseni, kuna NLi koosseisu sattumine ei olnud Balti riikide tahe, vaid anneksioon.

1990

Märtsis toimusid valimised ka Eesti NSV ülemnõukogusse. Need olid üle poole sajandi esimesed demokraatlikud valimised, kus osalesid kõik olulisemad poliitilised jõud. Ülemnõukogu esimeheks valiti Arnold Rüütel, kes oli sellel ametikohal olnud juba alates 1983. aastast. Moodustati uus valitsus, mida hakkas juhtima Edgar Savisaar. Loodetud ladusat koostööd Eesti Komitee, Ülemnõukogu ja valitsuse vahel siiski ei tekkinud.

​

30. märtsil tegi ülemnõukogu otsuse Eesti riikliku staatuse kohta ja kuulutas välja üleminekuperioodi, mis lõpeb omariikluse taastamisega. Mais taastati nimetus Eesti Vabariik, lõpetati Eesti NSV sümbolite (hümn, lipp, vapp) kasutamine ning sätestati, et siin kehtivad üksnes Eesti enda seadused. Selle peale aktiviseerusid impeeriumimeelsed jõud nii Moskvas kui ka kohapeal, mh korraldasid nad 15. mail Toompeal kärarikka miitingu ja üritasid lossi tungida. Rahvahulk, kes Edgar Savisaare raadiokutsungi peale Toompeale saabus, jäi aga rahulikuks ning ei allunud provokatsioonidele, suunates mässuõhutajad platsilt välja. Selle sündmuse järel loodi Kodukaitse – vabatahtlikest koosnev organisatsioon, eesmärgiks kaitsta kogu Eestit, aga peamiselt oma kodupiirkonda. 

​

Nn liidutehastes algasid streigid, tugevnes keskvõimude majanduslik ja poliitiline surve Eestile ja kogu Baltikumile. Moskva eesmärk oli sundida Balti riigid liidulepingut vastu võtma, et siduda nad sel viisil taas NSV Liiduga.

1991

Jaanuaris üritasid impeeriumimeelsed jõud Baltikumi otsese sõjalise jõu  kasutamisega taltsutada. Rünnati mitmeid tsiviilobjekte alguses Vilniuses, seejärel Riias, mis tõi kaasa ka inimohvreid: Vilniuses tapeti 14 teletorni kaitsjat, vigastada sai mitusada inimest.

Jaanuarikriis suurendas muu maailma ja ka Venemaa demokraatlike jõudude toetust Baltikumi rahvastele. Moskva aga korraldas rahvaküsitluse, lootuses leida kinnitust oma soovile, et NSV Liit püsiks koos. Balti riikides toimus märtsis ennetav referendum, kus Eestis vastas küsimusele „Kas Teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?“ jaatavalt 77,8% hääletajatest. Rahvaküsitluse tulemused välistasid nüüdsest igasugused läbirääkimised keskvõimuga liidulepingu üle – läbirääkimiste eesmärk sai olla vaid Eesti iseseisvuse taastamine.

​

19. augustil toimus Moskvas tagurlike jõudude riigipöördekatse. Kogu Nõukogude Liidus kuulutati välja erakorraline olukord ning riigijuhtimise võttis enda kätte Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK). Eesti ülemnõukogu ja valitsus kuulutasid selle komitee korraldused ebaseaduslikuks.

Riigipöördekatse välistas ka läbirääkimised keskvõimuga ja andis Eestile ajaloolise võimaluse riikliku iseseisvuse taastamiseks. Erinevate poliitiliste jõudude kokkuleppe alusel võttis Eesti Vabariigi ülemnõukogu 20. augusti hilisõhtul vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest, millega taastati omariiklus nii de jure kui ka de facto. Omariiklusele taotleti kohe ka rahvusvahelist tunnustust.

Uue põhiseaduse väljatöötamiseks moodustati ülemnõukogu ja Eesti Komitee liikmetest Põhiseaduslik Assamblee.

21. augustil kukkus riigipöördekatse Moskvas läbi. Tänu sellele normaliseerus olukord Eestis. Omariiklust tunnustas  mõne nädala jooksul mitu välisriiki ning 6. septembri tunnustas Balti riikide täielikku iseseisvust ka Nõukogude Liidu riiginõukogu ja moodustas delegatsiooni läbirääkimisteks Eesti Vabariigiga.

Koostas H. Truu

Allikas: Mäesalu, A., Lukas, T., Laur, M., Tannberg, T., Pajur, A. (2001). Eesti ajalugu. Avita, lk 296–303.